Ungaris oleme käinud mitmeid kordi ja alati läheme sinna rõõmsal meelel tagasi. Meil on seal mitmeid häid koostööpartnereid, nagu näiteks tuntuim eestlane Ungaris ehk Anti Antik.
Esimese sõidupäeva kohta polegi midagi erilist kirjutada. Sõidame, peatused ja jälle sõidame. Eestimaal me tegelikult ikka tiirutame ka, et reisisellidel oleks mugavam bussile tulla. Sel korral siis nn abibussiga Tallinn - Jüri alevik - Kose - Türi - Viljandi, et sealt saaks põhijuhid puhanult sõitu alustada. Ja kui Pärnu Kaubamajakast ka viimased reisisellid bussi said, siis oligi meie rõõmsameelne 42-liikmeline seltskond valmis Ungari poole seiklema hakata. Muide, kõige noorim osavõtja oli 6-aastane Carlos - väga rahulik laps, kes paljude südamed võitis. Muidu oli meil keskmine vanus 64 aastat.
Siit üks tore klipp. Carlosest. Nimelt Carlose pere elas kõik ööd-päevad koopamajutuses, mis oli meie söögikohast ja bussi parkimiskohast päris paraja jalutuskäigu kaugusel ja veel ülesmäge minna. Esimesed päevad vedasidki teda isa-ema kukil, aga siis leidsid käru. Ja nii mõnedki
meie reisilised asusid appi Carlost transportima. Sellel videoklipil lõbus minek majutusse.
Jõudsingi märkamatult selleni, et kirjeldada meie majutust Ungari külas. Ja kõige paremini saab seda teha ikka läbi piltide. Majutus oli kõigil erinev. Ka reisijuht ei olnud selles külas veel eelnevalt ööbinud. Kõik oli meie Anti kätes ja valikutes. 
Tegelikult polegi mõtet seda reisiblogi päevade kaupa kirjutada. Sest igal päeval oli midagi ühist: näiteks hommikune ärkamine, jalutuskäik Anti juurde hommikusöögile, siis bussi, sõit kusagile huvitavasse kohta, siis tagasi, vahepaus oma majutuses, seejärel jalutuskäik õhtusöögile jne jne. Mõned meist said ikka päevsammud kordades topelt kätte.
Aga see selleks, pigem jagan fotomeenutusi lühikirjeldustega.
